Tutvustus ja asukoht

Nime saamise lugu

Narva-Jõesuu kalurikülana

16. sajandi alguses lubas Liivi ordumeister Wolter van Plettenberg Narva linnakodanikel ehitada Soome lahe kaldale hütte ja hooneid kalapüügiriistade ja paatide hoiuks. Narva elanikud nimelt tohtisid kalastada vaid merel, sest jõgi oli jaotatud Narva foogti ning Kudruküla ja Vepsküla talupoegade püügipiirkondadeks. Aastaringselt kasutatavaid elumaju merekaldale ehitada ei olnud lubatud, samuti oli seal keelatud kaubitsemine ja kõrtsipidamine. Nende piirangute tõttu ei saanud Narva-Jõesuu aladele 16. sajandil püsivat asustust tekkida. Kevadest sügiseni kalastati merel ning saak veeti Kudrukülla ja Narva.

17. sajandi teiseks pooleks hakkasid piirangud tegelikule elule jalgu jääma. Ehitati esimesed aastaringselt kasutatavad elumajad ning püsiasustuse tekkides hakati tegelema ka kaubanduse ja kõrtsipidamisega. 1684. aastast on säilinud esimene kirjalik Hungerburgi küla mainimine. 1688. aasta vakuraamat, mis loetleb asulaid ja talusid ning neil lasuvaid makse, mainib Narva linna ja mere vahel Kudruküla, Väike-Kudruküla ja Hungerburgi. Ajaloolisest aspektist on see ehk isegi olulisem kui esmamainimine, sest selgesti tehakse vahet Kudrukülal ja Hungerburgil. Tollal oli tavaline, et erinevates kirjades ja dokumentides nimetati ühte asulat erinevate nimedega.

Hungerburgi nimega on seotud legend saksa kaupmeestest, kes merehädalistena randa sattusid ja sealt toitu leidmata ristisid jõe suudmest läände jääva küla Näljalinnaks ja jõe teisele kaldale jääva küla Kehvlinnaks (Magerburg’iks). Need nimed on leitavad 17. sajandi lõpu vakuraamatutest ja kaartidelt, näiteks 1695. ja 1698. aasta kaartidelt. Erinevates keeltes ja allikates on samal ajal kasutatud ka nimevariante Hüngerborg ja Hungerbürg. 1732. aastast pärit kaardil on asulate kõrval kujutatud ka nende vappe. Hungerburgi vapp kujutas pajuvitstest punutud korvi, milles on ristatud sääreluud nagu tavaliselt joonistatakse mereröövlite lippudel.

Hungerburgi ja Kudruküla pakkusid mõlemad Narva sadamat külastavatele kaubalaevadele lootsiteenust. Selleks valmistati külade talupoegi Narvas ette. Esimesed püsivad elanikud olidki lootsid, kes enda elatamiseks ka kalapüügiga tegelesid.

17. ja 18. sajandil kuulus küla koos talupoegade ja põllumaade ning mere kalastusõigusega mitmete ümberkaudsete mõisate alla. 1782. aastal liideti ametlikult Kudruküla ja Hungerburgi elanikkonnad kokku. Tol hetkel olid mõlemad väikesed külad, kus liivane pinnas põllutööd ei soosinud ning peamine elatusallikas oli ikkagi kalapüük. Kuid juba sajand hiljem, 19. sajandi viimaseks veerandiks oli Narva-Jõesuust kujunenud suvituskoht ja kuurort.

Kuurort Narva-Jõesuu

1873. aastal sai Narva linn omavalitsuse ning linnapeaks A.Th. Hahn. Ta tegi sama aasta sügisel ettepaneku Narva-Jõesuust, mis tollal kuulus Narva linna alla, heakorrastatud kuurordi väljaehitamiseks. Alustati linnatänavate rajamisega, hakati korraldama veevärki ja tänavavalgustust,  loodi laua- ja värvivabrik ning ehitati hulk üürisuvilaid. Need üüriti suveks välja nii, et sees oli kõik vajalik olemas. Lisaks ostsid jõukad inimesed endale ise krunte ning ehitasid sinna isiklikke suvilaid. Samuti rajati hulk pansionaate. Kujunes ainulaadne ja nüüdseks peaaegu täielikult hävinud puitpitsvillade arhitektuur. Tolleaegse Vene tsaaririigi pealinna Peterburi jõukamaid inimesi meelitas puhkama pikk peene liivaga rand ning mugav rongitransport Peterburi-Narva-Tallinn liinil.

1882. aastal avati esimene kuursaal, projekteerijaks oli Hahn ise, samal ajal rajati ka pargid. Ametlikult suvituskohaks nimetas Riiginõukogu Narva-Jõesuu 1894. aastal. Jõudsalt kasvas nii kohalike elanike kui ka igasuviste puhkajate arv. 19. sajandi lõpuks oli kohalikke elanikke üle 2000, neist 2/3 olid eestlased, ülejäänud olid venelased, isurid ja soomlased. Kohalik keeledialekt oli segu kõigist neljast keelest. 1914. aastal suvitas kuurordis 10 000 puhkajat.

Suvitajatele pakuti peale puhkuse ja ujumisvõimaluse ka erinevaid kultuurseid meelelahutusi. Parkides mängisid orkestrid, etendati näidendeid, korraldati tantsuõhtuid, karnevale ja ilutulestikke. Osa etendusi ja kontserte kutsuti kohale Peterburist. Spordist olid võimalused tenniseks, jalgratta- ja jahisõiduks. Tervist aitasid parandada mudaravi ning erinevad protseduurid ravilates.

Narva-Jõesuu kui kuurordi teine tõus oli 1930-ndate lõpus, kui suvitajaid oli jälle ligi 10 000. Nende seas oli palju Eesti kultuuriinimesi. Puhkajate seas oli ka sadu välismaalasi, eriti skandinaavlasi.

Rekordiliselt palju oli puhkajaid Narva-Jõesuus Nõukogude-perioodi lõpus, 1980-ndate teisel poolel. 1986. aastal näiteks oli 37 000 suvitajat, kellest üle poole  peatusid sanatooriumites, pioneerilaagrites, ravi-ja puhkeasutustes.

Omavalitsemise lugu

Huvitavat lugemist

Puhkekodu „Mereranna” – üleliiduline värav Narva-Jõesuu kuurorti

Madis Tuuder

1950ndatel aastatel algas II maailmasõjas tugevasti kannatada saanud kunagise kuurortasula Narva-Jõesuu (taas)ülesehitamine, mis kätkes endas muuhulgas ka arvukate puhkebaaside ja sanatooriumide rajamist. Sellest ajast on Narva-Jõesuu linnapilti jäänud mitmeid mastaapseid ja arhitektuuriliselt huvitavaid hoonekomplekse. Kui eelmisel aastal, mil täitus 50 aastat Narva-Jõesuu Põllumeeste Puhkekodu (tänase Narva-Jõesuu SPA eelkäija) avamisest, tutvustasime lehes selle peakorpuse saamislugu, siis nüüd on sama ümmargune juubel kätte jõudnud puhkekodule „Mereranna”, mistõttu peatume korraks ka selle asutuse ja tema huvitava hoone ehituslool.

Kõnealune puhkekodu oli üks mastaapsematest puhkeasutustest, mis nõukogude perioodil Narva-Jõesuusse rajati. Selle sünniaastaks võiks tinglikult lugeda 1962. aastat, kui Narvas paiknevale salastatud sõjatehasele „Baltijets” (kuni 1966. aastani ametliku nimetusega „Почтовый ящик (П/Я) 22″) eraldati Narva-Jõesuus maatükk puhkekodu rajamiseks. Eraldatud krunt oli kuurortasulas kõige kesksemal ja elitaarsemal asukohal – linnapargi merega piirnevas osas kummalgi pool kuursaali juurest algavat peapromenaadi (praegu A. Hahni tänav). Hoone I korpuse asemel paiknes enne II maailmasõda kuurordi üks visiitkaarte hotell „Villa Capriccio”.

Kõnealuse kompleksi peaehitajaks oli Sillamäe Ehitus-Montaaživalitsus, valmides läks see Nõukogude Liidu Keskmise Masinaehituse Ministeeriumi, mille alluvuses töötas ka „Baltijets”, bilanssi, misjärel kujunes baasist üleliidulise tähtsusega puhkeasutus. Kompleksi esimene korpus valmis 1969., teine 1974. ja basseinikorpus 1976. aastal. Hoone projekt telliti Tallinnast Projekteerimisinstituudist „Eesti Projekt” (näiteks 1987. aastal valminud „Baltijetsi” puhkekodu „Põhjarannik” projekt telliti aga juba Moskvast) ja selle autoriteks on Pärtel Tarvas (1924-1994) ja Helgi Margna (1928-1989).

Hoone projekteeriti ajal, mil Nõukogude Liidu arhitektuuris oli lõppenud ajaloolisi stiile imiteeriva stalinismi ja selle järellainetuse ajajärk. Võidule oli taaskord pääsenud modernism, mis pidi tunduvalt selgemalt illustreerima tehnilise progressi võidukäiku ning looma illusiooni arenevast ja tulevikku suunatud ühiskonnast. Kui Narva-Jõesuu esimene sõjajärgne modernistlik maja – Narva-Jõesuu Põllumeeste Puhkekodu peakorpus – matkis otseselt 1930ndatel Eesti Vabariigis levinud funktsionalismi (modernismi alaliik), jäädes samas oma mahult ja fassaadiliigenduselt suhteliselt vaoshoituks, siis „Mereranna” oli oma loomult juba palju kaasaegsem ja lennukam. Vabaplaneeringuline hooneplokkide paigutus, avarad lintaknad, klaasitud seinapinnad, innovaatiline materjalikasutus ja muu iseloomustavad selgelt toonase arhitektuuri püüdlusi. Lisaks näeme „Mereranna” hoone juures mitmeid muid huvitavaid tehnilisi lahendusi ja/või katsetusi. Näiteks rajati basseinikorpusest merepõhja torujuhe pumpamaks basseini naturaalselt merevett. Samuti mõjub uudsena I korpuse teenindusploki katusele rajatud päevitusterrass ning üle rannaluidete kulgev betoonestakaad, mille kaudu pääses katuselt otse randa jne.

Tolle perioodi arhitektuuri iseloomustab ka monumantaal- ja dekoratiivkunsti kasutamine arhitektuuris, seda eelkõige avalike ja ühiskondlike hoonete puhul. Lisaks luksuslike viimistlusmaterjalidega (hoones on väidetavalt kasutatud isegi Moskva metroo ehituselt hangitud marmorit) avalikele ruumidele rajati hoonesse ka mitu suuremat kunstiteost. I korpuse kinosaali rajati keraamikakorüfee Leo Rohlini (1939) kavandatud värvitud šamotist valmistatud figuurigrupp. Töö fragment valmis juba 1965. aastal autori diplomitööna ja kujutab see päikese suunas vaatavaid mehi-naisi-lapsi. 1969. aastaks valmis sama autori käe all sgrafiitotehnikas Narva ümbruse kaart I korpuse fuajeesse, 1985. aastal lisandus selle vastasseinale ka samas tehnikas Eesti kaart. Kõik kolm taiest on oma algsel asukohal ka tänaseni alles. Rohlini käe all valmis ka I korpuse sissepääsu kõrval paiknenud keraamiline ažuurne kera, kuid selle saatusest kahjuks andmed puuduvad. 1979. aastal paigaldati I korpuse fuajeesse Eesti tuntuima klaasikunstniku Dolores Hoffmanni (1937) kavandatud aken-pannoo „Tähistaevas”, mis olevat kogu Eesti suurim vitraaž üldse. Hoone ette kavandas armeenia taustaga, kuid Eestis õppinud skulptor Mkrtits Mazmanjan teokarpi (teise legendi kohaselt merelainet) meenutava metallskulptuuri ning II korpuse seinale kaks kõrvuti paiknevad merekarbifiguuri. Metallskulptuure leidus ka interjöörides ning I korpuse sisehoovis.

Puhkekodu „Mereranna” hoone on üks vähestest peaaegu autentsel kujul säilinud kunagisi puhkerajatisi Narva-Jõesuus. Käesoleval hetkel on hoone osaliselt kasutuses hostelina, kahjuks seisab suur osa aga tühjana ning ootab oma taaselustamist.