Mõne nädala pärast täituvad Narva-Jõesuu linna koolimajad taas laste elevuse, uute koolikottide ja esimeste kohtumistega klassiruumides. Iga uus õppeaasta algab lootusega, et meie lapsed lähevad kooli rõõmuga, tunnevad end turvaliselt ning avastavad iga päev midagi uut.
Saagu selle õppeaasta märksõnaks Narva-Jõesuu linna haridusasutustes – õppima õpetamine ja õppima õppimine! See ei ole lihtsalt uus hariduslik loosung, vaid üks olulisemaid oskusi, mida lasteaed või kool saab lapsele kaasa anda. Tänapäeval ei piisa enam üksnes faktide teadmisest. Üha tähtsam on osata küsida küsimusi, leida vastuseid, hinnata nende usaldusväärsust, teha järeldusi ning tahet õppida kogu elu.
Maailm muutub kiiremini kui kunagi varem. Tänased õpilased hakkavad tulevikus tööle ametites, mida täna võib-olla veel olemaski ei ole. Tehnoloogia areneb peadpööritava kiirusega ning koos sellega muutuvad ka oskused, mida ühiskond vajab. Seetõttu ei ole haridusasutuste suurim ülesanne õpetada ära kõik vastused, vaid kujundada inimeses oskus ja soov õppida ka siis, kui vastuseid veel olemas ei ole.
Selle muutuse üheks suurimaks mõjutajaks on tehisintellekt. Mõne sekundiga suudab see kirjutada teksti, lahendada matemaatikaülesande, tõlkida võõrkeelse artikli või koostada kokkuvõtte sadadest lehekülgedest. Võib tekkida küsimus – kas õppimine on enam üldse vajalik? Minu arvates on vastus selge: just nüüd on õppimine olulisem kui kunagi varem!
Tehisintellekt annab vastuseid, kuid ei õpeta automaatselt mõtlema. Ta ei asenda uudishimu, loovust, kriitilist mõtlemist ega eetilist otsustusvõimet. Ta ei tunne rõõmu avastamisest ega vastuta oma otsuste eest. Kõik need jäävad inimese ülesandeks.
Seetõttu ei peaks me õpetama lapsi tehisintellekti kartma ega sellega võistlema. Me peame õpetama neid seda targalt kasutama. Nii nagu kunagi õpiti kasutama raamatukogu, kalkulaatorit või internetti, tuleb nüüd õppida kasutama ka tehisintellekti – osates küsida õigeid küsimusi, kontrollida vastuseid ning mõista, millal tehnoloogia aitab ja millal tuleb loota iseenda teadmistele ja kogemustele.
Just seepärast tähendab õppima õppimine tänapäeval ka digipädevust, allikakriitilisust ja vastutustundlikku tehisintellekti kasutamist. Tuleviku edukaimad inimesed ei ole need, kes teavad kõige rohkem fakte peast, vaid need, kes oskavad õppida, kohaneda ning kasutada uusi teadmisi targalt ja eetiliselt.
See kõik algab aga palju varem kui koolipingis. See algab kodust. Lapse esimene õpetaja on tema vanem. Lapsevanema suhtumine õppimisse kujundab suuresti ka lapse suhtumise. Kui kodus tuntakse huvi selle vastu, mida laps koolis või lasteaias õppis, kui tunnustatakse tema pingutust rohkem kui hinnet ning kui eksimist nähakse loomuliku osana õppimisest, kasvab lapses julgus proovida ja areneda.
Sageli küsime lapselt: „Mis hinde sa said?” Võib-olla tasuks sagedamini küsida hoopis: „Mida sa täna uut teada said?”, „Mis pani sind täna mõtlema?” või „Mis oli täna kõige põnevam?” Sellised küsimused õpetavad väärtustama õppimise sisu, mitte ainult tulemust.
Oluline on mõista, et õppimisoskus ei ole kaasasündinud. Seda tuleb õpetada ja treenida samamoodi nagu lugemist, rattasõitu või ujumist. Noorem koolilaps vajab vanema abi, et õppida oma aega planeerima, koolikotti pakkima, koduseid ülesandeid järjestama ja oma tööd kontrollima. Samm-sammult kujuneb sellest iseseisvus.
Ka kodune õpikeskkond mõjutab õppimist rohkem, kui sageli arvame. Piisav uni, tervislik toit, liikumine, rahulik õppimiskoht ning kokkulepe, et õppimise ajal ei sega tähelepanu telefon ega televiisor, aitavad lapsel keskenduda. Sama oluline on meeles pidada, et aju vajab puhkust. Pikad tunnid laua taga ei tee õppimist tõhusamaks – lühikesed keskendunud õpisessioonid ja liikumispausid annavad sageli parema tulemuse.
Õppimine ei ole kõigi jaoks ühesugune. Mõni laps õpib paremini lugedes, teine joonistades, kolmas arutledes või liikudes. Mõni vajab rohkem aega, teine rohkem julgustust. Lapsevanema ja õpetaja ülesanne ei ole vormida kõiki lapsi ühetaoliseks, vaid aidata igal lapsel avastada talle kõige sobivam viis õppimiseks.
Sama oluline on õpetada lapsele, et eksimine ei ole läbikukkumine. Eksimus on tagasiside. See näitab, mida on veel vaja harjutada. Kui laps julgeb eksida, julgeb ta ka proovida. Ja just proovides sünnib areng.
Narva-Jõesuu linna haridusasutused soovivad olla paigad, kus õppimine tähendab uudishimu, avastamist, eduelamust, koostööd ja mõtestatud arengut. Kooli ülesanne ei ole ainult teadmisi edasi anda, vaid kujundada inimesi, kes oskavad mõelda, küsida, luua, märgata ning vastutada. Selle eesmärgi saavutamine eeldab õpetajate, lapsevanemate ja kogu kogukonna koostööd.
Kõige olulisem kingitus, mida saame lapsele anda, ei ole täiuslikud hinded ega surve olla parim. See on usk iseendasse. Teadmine, et pingutamine viib edasi, abi küsimine on lubatud ning õppimine võib olla rõõmus avastusretk kogu eluks.
Laps ei ole oma vanemate täitumata unistuste elluviija. Tal on oma tee, oma tugevused ja oma unistused. Meie ülesanne on aidata tal need üles leida ning anda talle kaasa oskus õppida igas eluetapis.
Soovin kogu Narva-Jõesuu haridusperele- koolidele ja lasteaiale, muuseumile ja raamatukogule, treeneritele ja huviringide eestvedajaile, õpilastele, lapsevanematele ja vanavanematele head uut õppeaastat, mis oleks täis uudishimu, avastamisrõõmu ja julgust küsida. Sest tuleviku maailmas ei ole kõige väärtuslikum inimene see, kes teab kõige rohkem, vaid see, kes ei lõpeta kunagi õppimist!
Kui 20. sajandi kool õpetas eelkõige teadmisi omandama, siis 21. sajandi kool õpetab õppima. Ning võib-olla just see ongi kõige olulisem kingitus, mille saame oma lastele tulevikuks kaasa anda.